Organisatsioonikultuur ei ole see, mis on seinale kirjutatud

„Meie väärtused on avatus, usaldus, koostöö ja hoolivus.“

Kõlab tuttavalt?

Paljud organisatsioonid on sõnastanud oma väärtused, missiooni ja visiooni. Need on kirjas kodulehel, töötajate käsiraamatus või kontori seinal. Aga kas need väärtused väljenduvad ka igapäevases käitumises?

Mis juhtub siis, kui töötaja eksib?

Kuidas reageerib juht, kui keegi temaga ei nõustu?

Kas lubatud avatus kehtib ka siis, kui töötaja soovib rääkida ebamugavast probleemist?

Organisatsioonikultuuri ei määra ainult see, mida me oma väärtusteks nimetame. Seda näitab eelkõige see, kuidas me iga päev käitume.

Töötaja ei vaja alati stressijuhtimise koolitust. Mõnikord vajab muutust hoopis juhtimine.

See on küsimus, millele võiksid mõelda kõik juhid ja personalispetsialistid.

Organisatsioonides pööratakse üha rohkem tähelepanu töötajate vaimsele tervisele. Korraldatakse heaolupäevi, pakutakse mindfulness'i koolitusi, räägitakse taastumisest ja töö- ning eraelu tasakaalust.

Kõik need tegevused võivad olla väärtuslikud.

Kuid mõnikord püütakse nende abil leevendada probleeme, mille tegelikud põhjused asuvad organisatsiooni töökorralduses või juhtimispraktikates.

Kui töötajal on pidevalt liiga palju ülesandeid, vastuolulised ootused või hirm eksimise ees, ei pruugi ükski stressijuhtimise koolitus probleemi lahendada.

Me võime õpetada inimest paremini ujuma, kuid miks ta peab pidevalt vastuvoolu ujuma, selles on küsimus.

Vaimne tervis ei vaja ainult tähtpäeva. See vajab tähelepanu igal päeval.

Kümnendal oktoobril tähistati ülemaailmset vaimse tervise päeva. Sotsiaalmeedia täitus heade soovituste, hoolivate sõnumite ja üleskutsetega märgata enda ning teiste vaimset tervist.

See kõik on vajalik. Aga mis saab järgmistel päevadel?

Mulle meenutab see natuke naistepäeva. Ühel päeval aastas tuuakse lilli, jagatakse tähelepanu ja öeldakse ilusaid sõnu. Aga tegelikult ei vaja inimene hoolimist ainult ühel päeval aastas. Tähelepanu, märkamine ja abi otsimise julgustamine võiksid olla osa meie igapäevaelust.

Vaimse tervisega on samamoodi.

Me ei saa rääkida hoolivast töökeskkonnast ainult 10. oktoobril. Me peame seda looma igal tavalisel tööpäeval. Ja siin on juhil palju suurem roll, kui esmapilgul tundub.

Burnout’i me juba tunneme. Aga mis on rustout?

Läbipõlemisest ehk burnout’ist räägitakse palju. Me teame, et liiga suur töökoormus, pidev surve, vastutus ja vähene taastumine võivad viia olukorrani, kus inimene on lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt kurnatud.

Aga mis juhtub siis, kui probleem ei ole selles, et tööd ja vastutust on liiga palju? Mis siis, kui neid on hoopis liiga vähe?

Viimastel aastatel on tööelu käsitlustesse jõudnud mõiste rustout – otsetõlkes justkui „roostetamine“. See kirjeldab olukorda, kus inimene ei põle läbi liigse koormuse tõttu, vaid hakkab tasapisi kaotama energiat, motivatsiooni ja professionaalset teravust, sest tema võimeid ei kasutata piisavalt.

Rustout ei ole meditsiiniline diagnoos. Tegemist on tööheaolu kirjeldava mõistega, mille keskmes on krooniline alastimulatsioon, vähene väljakutse ja tunne, et inimese oskused ning võimed jäävad kasutamata. Seda seostatakse ka mõistega boreout ehk tööst tingitud kroonilise igavuse ja alakoormusega.

Töötaja on väsinud. Mida organisatsioon teeb?

Pakub stressijuhtimise koolitust. Mindfulness'i. Ajajuhtimist. Liikumisväljakutset. Vaimse tervise päeva. Kõik need võivad olla kasulikud. Aga vahel jääb üks oluline küsimus küsimata: Mis siis, kui probleem ei ole töötajas?

Inimene ei saa lõputult kohaneda halvasti korraldatud tööga