Vaimne tervis ei vaja ainult tähtpäeva. See vajab tähelepanu igal päeval.

Kümnendal oktoobril tähistati ülemaailmset vaimse tervise päeva. Sotsiaalmeedia täitus heade soovituste, hoolivate sõnumite ja üleskutsetega märgata enda ning teiste vaimset tervist.

See kõik on vajalik. Aga mis saab järgmistel päevadel?

Mulle meenutab see natuke naistepäeva. Ühel päeval aastas tuuakse lilli, jagatakse tähelepanu ja öeldakse ilusaid sõnu. Aga tegelikult ei vaja inimene hoolimist ainult ühel päeval aastas. Tähelepanu, märkamine ja abi otsimise julgustamine võiksid olla osa meie igapäevaelust.

Vaimse tervisega on samamoodi.

Me ei saa rääkida hoolivast töökeskkonnast ainult 10. oktoobril. Me peame seda looma igal tavalisel tööpäeval. Ja siin on juhil palju suurem roll, kui esmapilgul tundub.

Burnout’i me juba tunneme. Aga mis on rustout?

Läbipõlemisest ehk burnout’ist räägitakse palju. Me teame, et liiga suur töökoormus, pidev surve, vastutus ja vähene taastumine võivad viia olukorrani, kus inimene on lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt kurnatud.

Aga mis juhtub siis, kui probleem ei ole selles, et tööd ja vastutust on liiga palju? Mis siis, kui neid on hoopis liiga vähe?

Viimastel aastatel on tööelu käsitlustesse jõudnud mõiste rustout – otsetõlkes justkui „roostetamine“. See kirjeldab olukorda, kus inimene ei põle läbi liigse koormuse tõttu, vaid hakkab tasapisi kaotama energiat, motivatsiooni ja professionaalset teravust, sest tema võimeid ei kasutata piisavalt.

Rustout ei ole meditsiiniline diagnoos. Tegemist on tööheaolu kirjeldava mõistega, mille keskmes on krooniline alastimulatsioon, vähene väljakutse ja tunne, et inimese oskused ning võimed jäävad kasutamata. Seda seostatakse ka mõistega boreout ehk tööst tingitud kroonilise igavuse ja alakoormusega.

Kaassõltlased ei ela oma elu ega koge enda tundeid.

Kujuta ette ideaalset perekonda kus on ema, isa ning kaks toredat last. Õhtul on perepoeg Janekil vaja abi kesknurga arvutamisel ja ta pöördub otsejoones isa poole, sest tema oskab ja aitab. Nad võtavad õppetöö köögilaua taga ette, kui ema äkki avastab, et pere pesamuna Miia on venna joonistusploki kätte saanud ja sealt autopilte välja lõikunud. Janek on väga häiritud ning pahandab valjult õega, et tema asju ei tohi näppida!

Ilmselt mõistad juba, et tegu pole perega, kus vanemad on alkoholist koomas ja kust sirguvad kaassõltlased. See on perekond, kus laste vajadusi peetakse oluliseks, neid aidatakse ja nende eest hoolitsetakse, neile peegeldatakse tagasi nende tundeid, et nad teaksid, kes nad on, ning õpetatakse otsima parimaid lahendusi. See on pere, kus lapsed võivad tunda oma tundeid ja olla lihtsalt lapsed.

See on perekond, kus laste vajadusi peetakse oluliseks, neid aidatakse ja nende eest hoolitsetakse, neile peegeldatakse tagasi nende tundeid.